24 September 2015

Millest ja kui avameelselt rääkida?!

Viimasel ajal olen mõelnud tihti, et millest ja kui palju blogis rääkima peaksin. Minu loogika ütleb, et kui olen/oled elustiili blogija, siis võib ju rääkida kõigest, mis igapäevaselt eluga seotud on, see hõlmab nii tööd, kooli, eraelu, tervist jne. Aga samas nii mitmedki blogijad valivad millest rääkida ja kui ausaks jääda. Minu jaoks on selline suhtumine vale - rääkida ainult sellest, mis näitab elu paremast ja ilusamast küljest. Ausalt öeldes sellised inimesed ja blogid ajavad mind kohati isegi närvi, mitte kadedusest, et kellegi elu on koguaeg nii ideaalne, vaid sellepärast, et see on nii fake. 
Ma olen siiani püüdnud olla ja olengi olnud väga aus ja avameelne oma elus toimuvaga ja ajapikku olen õppinud leppima sellega, et elus ongi hetki kui motivatsiooni pole kohe üldse ja et elu on hall ja rutiinne, see ju näitabki, et olen täiesti tavaline ja normaalne inimene. Nüüd on mind hakanud kimbutama erinevad tervisemured ja olen vähemalt kolmel korral hakanud kirjutama postitust sel teemal, aga alati peale sissejuhatust olen kõik kustutanud ja mõelnud, et ei, pole vaja, et keegi mind haletseks või arvaks, et olen õnnetu. Aga sel hetkel tunnen, et ma pole aus nendega, kes mu blogi jälgivad ja kes huvituvad minu tegemistega. 
Täna ikkagi tundus õige rääkida põgusalt, et mis mind siis täpsemalt vaevab. Algas kõik sellest, et ühel õhtul peale trenni tundsin duši all imelikku valu ja tükki rinnas. Ilmselt, kes on seda kunagi tundnud, teab et ühe sekundi jooksul käib kohe sada kõige hullemat mõtet peast läbi. Mu tuju läks kohe nii nulli ja mida rohkem ma seda kohta katsusin, seda valulikumaks see muutus. Õnneks oli õhtu ja olin nii väsinud, et jäin kähku magama. Järgmisel päeval sain perearstile aja ning perearst saatis mind uuringutele, kus selgus, et midagi hullu pole, ilmselt venitasin selle koha lihtsalt välja ja pean lihtsalt aja maha võtma ja laskma puhata..rinnal :D Ja nagu kiuste ajab üks valu teist taga, juba mitu nädalat on mu magu nii hell, et alati peale söömist hakkab ta valutama. Alguses arvasin, et äkki äädikast, sest sõin salatit, kuhu oli peale pandud väga äädikast kastet, aga kui ka peale tatra ja täiesti süütute toitude söömist sama asi kordus, siis hakkasin juba muretsema. Nüüd võtan jälle mingeid ravimeid, mis peaksid maole head tegema. 
Armsad lugejad, kui teil kellelgi on kogemusi maohaavanditega, siis ehk oskate head nõu anda, mida võiks süüa, et mitte päris nälga jääda? :)

2 comments:

  1. Olen selles mõttes nõus sinuga, et kui elustiili blogis jagatakse ainult super-hüper positiivseid asju kogu aeg, siis jääb mulje, et see inimene ei eksisteerigi reaalses maailmas, sest päriselus ju pole alati kõik suurepärane. Ma mõistan, et inimesed tahavad avalikkusega ainult oma elu parimat poolt jagada, aga paratamatult kaotavad nad sellega osa oma blogi inimlikkusest ja lugejatel on raske nendega suhestuda.
    Sulle kiiret paranemist ja tugevat tervist! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Täpselt, minu jaoks tunduvad sellised blogid pigem igavad, kuigi tõesti väga lahe on vaadata ja uudistada, mida lahedat keegi teeb, aga kui muust ei kirjutata/räägita, siis muutub kõik üksluiseks :)
      Aitäh Sulle imearmsate soovide eest, see annab kõvasti jõudu juurde :)

      Delete