14 June 2015

Beautiful memories...

Eile algas lõpetamiste trall ja kuna mu väike armas Helina lõpetas põhikooli, siis oli mul au teha talle meik ja minna aktusele :) Veel sain ka ühele tema klassiõele jumestust teha, mille üle on mul väga väga hea meel (pilt ka minu Instagramis)! Tahaks ikka võimalikult tihti ja palju kellelegi meiki teha, et käsi oleks koguaeg soe ja et kõik tehnikad juba paremini välja tuleks.
Aga tegelikult tahtsin ma rääkida natuke emotsioonidest, mis mind aktuse ajal ja peale seda valdasid. Nimelt lõpetasin täpselt 5 aastat tagasi sama kooli ja samuti Endlas ning kõik oli nii hästi meeles, et neid ilusaid inimesi laval vaadates ja nende uhkeid vanemaid tänukirja vastu võtmas nähes, tuli nutumaik suhu. Ma päriselt paari koha peal oleks nutma hakanud, sest hakkasin mõtlema kui uhke minu isa oli, kui teda kutsuti tubli tütre kasvatamise eest lavale!!! Tuleb tunnistada, et viimasel aastal ma sain just isale mõeldes motivatsiooni, et hästi õppida, tahtsin, et tal oleks põhjust minu üle uhke olla (appi ma hakkan praegugi nutma). 
Ja kuigi aktus oli nii pikk ja kuidagi venis, siis vähemalt polnud igav. Muidugi mõne tüdruku puhul mõtlesin, et "noo see vist unustas ära, et tuli oma põhikooli lõpuaktusele, mitte sõbranna sünnipäevale", aga valdav enamus oli omale väga ilusad kleidid ja kingad valinud ja teinud väga armsad tagasihoidlikud meigid ning soengud. Kingad tundusid mõnele liiga kõrged, aga keegi õnneks ei kukkunud ega midagi :) Mina muidugi üheksanda lõpus mõtlesin, et valin võimalikult keskmise kõrgusega ja mugavad kingad, et kindla peale välja minna, esimene lõpetamine ikkagi, ja siis gümnaasiumis ja kutsekas panin kõige kõrgemad ja kõige kitsama tallaga kingad jalga, mida üldse leida võis, samas ma ei kahetse!
Mida peaksite teie silmas lõpukleiti ja kingi valides? On see mugavus, mood või miskit veel kolmandat?

2 comments:

  1. Väga armsa meigi tegid ja kift outfit Sul. :)

    ReplyDelete