16 January 2015

Kuidas raskel ajal hoida end motiveeritud?

Ma armastan käia jooksmas, jõusaalis ja rühmatreeningutes, kuid väga tihti on raske end motiveerida astuma seda väikest sammu, et lõpuks trenni jõuda. Eriti kui olen mõned päevad end halvasti tundnud või haige olnud või kui lihtsalt kõik ettevõtmised lähevad allamäge või kui midagi muud on s*tasti ja veelgi raskemaks teeb selle asjaolu, et käin üksi. Alati oleks lihtsam kuhugi minna ja midagi teha, kui on keegi teine, kes ei anna mulle võimalust loobuda ja mõelda omale vabandusi välja miks mitte minna.
Just hetkel on mul selline raske periood, kuid ometigi peab trennis käima, sest makstud on ja ega see suvi ka enam kaugel pole, tahaks kõhu ju trimmi saada. Asi pole ilmselt selles, et ma olen viimased viis nädalat kodus istunud, ega ka selles, et ma mitte kuidagi tööd ei leia, ega ka ilmselt selles, et mu suhe on nii suure pinge all, tegelikult polegi kedagi ega midagi süüdistada, aga see ei muuda ka fakti, et motivatsiooni napib. Mida ma siis sellises olukorras teen?
Esiteks ma mõtlen rahale, mille mu kallis isa maksis, et ma üldse saaks trennis käia (sain sünnipäevaks 3 kuu rühmatreeningute ja jõusaali kaardi). Miskipärast on mul nii, et mul on tohutult kahju isa rahast, jah, ainult tema rahast. Kui mul omal on raha, siis ma ei põe, et kulutasin selle millegi mõttetu peale. Ning alati kui ma mõtlen sellele, siis ma lihtsalt ütlen endale, et " ei mingeid vabandusi, kobi trenni!".
Teiseks ma vaatan näiteks Instagrammis fitness girle. Mul on päris mitu sellist rootslast ja norrakat, keda ma jälgin, nad lisavad iga päev pilte endast kas trenni ajal või peale seda pilte, vahel ka videosid mingitest harjutustest, mida jõukas teha. See paneb mind alati mõttele, et tahaks ka selliseid lihaseid ja tahaks ka teha seda harjutust :)
Kolmandaks, ja see on ilmselt kõige suurem motivaator, ma vaatan ennast peeglist. Olen näiteks lühkarites ja rinnahoidjas ning lihtsalt vaatangi end peeglist, iga nurga pealt. See tundub kindlasti veits imelik, aga kuna ma ei näe sealt seda, mida ma tahaks, siis see viha ajab mind otsemaid trenni. Näiteks hommikuti on mul hästi raske trenni minna, voodis pikutada ju tunduvalt parem, siis ma mõtlen sellele milline ma eelmisel õhtul välja nägin ja tahan kohe vaatama minna, et äkki on ööga midagi paremaks muutunud, aga tavaliselt pole ning see ajabki mind hantleid tõstma :P

Tegelikult on neid igasuguseid motivaatoreid veel, aga need kolm on minu jaoks põhilised, pärast mida ma olen kindlasti trennis. Nende punktide vastu ei saa ükski vabandus. Kindlasti on ülioluline mõtlemine, kui mõtlemises on kinni vaid ma ei saa, ma ei oska, siis ei aita ilmselt ka ükski motivaator.
Ja et keegi valesti aru ei saaks, siis ma ei käi trennis selleks, et kaalu kaotada, sest mul pole eriti lisakilosid (1-2 kilo võiks tõesti alla saada), asi on rohkem füüsilises vormis, vastupidavuses ja lihastes, tahan suveks omale kõige enam kõhulihaseid, selliseid, mida reaalselt näha on. Kõige rohkem keskendungi kõhule, seljale ja kätele.

9 comments:

  1. Peale kõhu, selja ja käte on ju veel vaja trimmis pepu ka saada! 90 kükki päevas - iga kord pärast nõudepesu teed 30kükki ja õhtuks ongi 90 nagu naksti koos JA peale selle nõud ka veel pestud! :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oh õigus muidugi, sellega ma tegelikult tegelen trennis ka :P Lihtsalt see nii trimmis juba, et ununes :D :D
      Ja ära räägi mulle nõudest, õudusunenägu, võiks kirjutada pikalt kuidas ma vihkan oma liiga väikest kraanikaussi ja veel väiksemat kraani ja suuri taldrikuid ja potte!!! :)

      Delete
  2. Väga head motivaatorid! Ma teen sama - vaatan end peeglist iga külje pealt ja unistan, et oi kuidas tahaks neid kõhulihaseid! Loodetavasti on mul ka suveks just nimelt seda tugevust, vastupidavust ja natukene lihaseid :P

    Jana

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hästi naljakas meetod end motiveerida, aga toimib eksole?! :)) Jõudu ja jaksu vastupidada!

      Delete
  3. Tegelt võib treening ise ka olla üks suur motivaator. Ma olen jooksmisega tegelenud juba pea 6 aastat. On aegu, kus üldse ei viitsi trenni minna ega midagi muud asenduseks teha. Kunagi ma ei läinudki, kui motivatsiooni ei olnud. Samas, kui leiad enda jaoks selle nipi, kuidas kogu seda treeningprotsessi nautida ning rõõmu tunda oma treeningkava edukast täitmisest, siis võib olla see elu jaoks palju parem motivaator. Ehk kui Sul on raskusi millegi saavutamisega, siis peale treeningut võib õige mõtteviisi korral olla rohkem kasu muudes valdkondades. Suhtumine oleks siis umbes selline: Treening ei vaja motivatsiooni, vaid on ise motivaator.

    Olen ise end sellega raskematel aegadel "käima tõmmanud". Palju sõltub sellest, kuidas me asjadesse suhtume ning mis nurga alt läheneme. Muidugi see eeldaks treeningut kui iseenesest mõistetavat tegevust Sinu elus, nagu hammaste pesemine.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nii hea ja põhjaliku kommentaari eest ning pean ütlema, et olen 100% nõus! :)) Kuigi jah, ise pole nii pidi mõelnudki, kuid see on tõesti super nõuanne. Mõtlemises on palju kinni ja tihtipeale jääb inimestel nii palju tegemata just mõtlemise pärast, millest on väga kahju. Sellepärast olen ise ka aastatega püüdnud oma suhtumist ja mõtteviisi muuta, et saaksin hiljem enda üle uhkust tunda :)

      Delete
    2. :) Nagu mu treener ütles (ligikaudne): Kui suudad jooksmises leida seda õnnetunnet, saab sellest sõltuvus.

      Delete
  4. Hei, teemast päris mööda aga kuna sa kirjutad ilublogi, siis ehk oskad aidata. Nimelt sul endal on väga kenad kulmud ja ma sooviks teada, kus sa neid tegemas käid? Või kus sa Pärnus soovitaksid neid tegema minna? Mul sellised pigem paksemad kulmud aga nad ei näe kuigi ühtlased välja ja see segab... kardan aga et kui lasen kellegi võõra oma kulmude kallale siis pärast saan mingid peened rootsud äkki :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hei, väga hea küsimus :) Tean isiklikult väga hästi, mis tunne on tulla kulmudest ning olla väga väga pettunud, aga siis enam teha pole midagi, peabki kuni värvi kulumiseni ja kulmude kasvamiseni sellise välimusega olema.
      Aga vastus su küsimusele, et põhikuju lasin teha oma praegusel klassiõel, kellel on tõesti väga hea maitse kulmude modelleerimisel. Et selline kuju ja kulmude õige pikkus saada pidime umbes kahe kuu jooksul modelleerima ja kasvatama kulme. Nüüd ja edaspidi teen omal kulme ise, kuna olen seda õppinud ja oman vajalikke tarvikuid kodus, siis ei näe põhjust minna kellegi teise juurde.
      Mingit konkreetset kohta Pärnus soovitada ei oska, sest olen ise vaid Zeignessis käinud, aga soovitan esialgu vaadata tegija enda kulme ning kindlasti kui lähed, siis ise rõhutada väga palju, et väga peenikeseks ei soovi. Oeh, vastus sai nüüd pikk, aga ehk on väike abi Sulle sellest :)

      Delete