6 March 2014

True story, real life!

Alustuseks midagi värskendavat...
Jah, need võileivad pole kuigi tervislikud, kuid ostsin Mikule koju saibi ja kuna ma pole väga-väga ammu võileiba söönud, siis täna hommikul tegin omale kingituse (samas pole see mu kehale kingitus). Ja tegelikult tahtsin natuke rääkida koolist, täpsemalt oma klassist ja erialast. Kindlasti ei taha ma sellega kedagi klatšida või halvustada, kuid kuna viimasel ajal on õhkkond nii pingeline, ja blogi on ju oma mõtete ja tunnete kirjeldamiseks, siis otsustasin öelda, mis mul öelda on.
Sel päeval, kui mina kooli läksin, olid teised tüdrukud juba 2 kuud omavahel tuttavad. Ma ei osanud esialgu midagi arvata nendest inimestes ja nägudest, kõik tundusid toredad ja nad kindlasti olidki seda, kuid mind pani imestama see, et 2 kuuga on suudetud jääda nii ühtehoidvaks. Ma arvasin, et selle ajaga tekivad juba teatud kambad ja elus on ju nii, et inimesed, kes omavahel sobivad hoiavad kokku ja ma poleks arvanud, et 16 naist, kes satuvad ühte kollektiivi, sobivad nii hästi. Olles olnud ise juba teised kaks kuud nende inimeste keskel imestasin ma aina enam, et kas tõesti said kokku 16 inimest, kes kõik omavahel nii hästi klapivad?! Tänaseks oleme koos olnud pool aastat, seda on ju väga palju? Ja teate mis? Asjad polegi nii lillelised nagu paistis.
Iga päevaga, võib isegi öelda, et iga tunniga, saan ma järjest rohkem aru, kui erinevad me ikka oleme. Igaühel on oma elu, oma kasvatus, omad põhimõtted ja oma nägemus õigsusest. See, mis on minu meelest õige ja hea, on kellegi teise meelest mõttetus ja ajuvaba. Aga kas sellepärast on minu tõekspidamised valed? Ei, ja mitte kellelgi polegi õigus mulle seda ütlema tulla või mind sellepärast teistele taga rääkida. Ja kes siis ütleb kust jookseb hea ja halva käitumise piir? Enamike inimeste meelest on heade suhete aluseks ikkagi viisakas käitumine, nii ka minu. Samas, kui ühe jaoks on viisakas öelda teisele inimesele, et ta on "jobu" või "värdjas", kas siis tuleksi seda võtta kui normaalset nähtust?
Meie klassis on asjad nii kujunenud, et "kes ees, see mees", pole vahet, kas sa kirud päevast päeva kui sitt kõik on või sa tõepoolest naudid oma tööd ja õpiprotsessi. Vahel on ikka nii, et tahaks proovida igasuguseid uusi asju, aga tavaliselt saadakse suhteliselt kiiresti aru, kas asi meeldib või mitte, ja kui oled aru saanud, et see ala sind ei paelu ja pigem ajab närvi, siis mitte keegi ei hoia sind kinni. Kui ei meeldi, siis astu tagasi! Milleks rikkuda teistel selle nautimist ära? Miks süstida negatiivsust ja pahameelt seltskonda, kus enamik armastab seda, mida teeb? Ja kui inimese enda probleemid on nii suured, et rikuvad suhteid teistega, siis esmajärjekorras tuleks tegeleda enda probleemidega.
Ma tahaks ikkagi rõhutada, et see on lihtsalt minu arvamus ja minu nägemus toimuvast. Kedagi mustata ma ei tahaks, aga milleks teha asja, mis ärritab ja sööb närve.



No comments:

Post a Comment